Õpetajate seas läbi viidud uuring näitab puudujääke narkoteemalises teadlikkuses

2024. aasta kevadel viis ühe Eesti gümnaasiumi 11. klassi õpilane Stiina Viher läbi uurimistöö, mille keskmes oli õpetajate teadlikkus narkootikumidest ja nende valmisolek märgata aine tarvitamisega seotud olukordi koolikeskkonnas.

Töö tulemustest selgus, et kuigi üldine teadlikkus narkootikumide teemal on olemas, esineb mitmeid olulisi kitsaskohti. Eelkõige jääb silma, et õpetajad tunnevad end ebakindlalt just praktiliste oskuste osas, näiteks kuidas ära tunda, et õpilane on tarvitanud ja kuidas sellises olukorras käituda.

Olulisemad tähelepanekud:

Vaid 6% õpetajatest tunneb, et suudab kindlalt tuvastada narkojoobes õpilase.
27–28% ei ole kindlad, kas nad oskaksid aine mõju all olevat õpilast ära tunda.
23% vastanutest suudab nimetada tarvitamise tunnuseid, kuid enamasti on need üldised (nt pupillide muutused, rahutus, lõhn).
15% õpetajatest on oma töös kokku puutunud olukorraga, kus on tekkinud kahtlus, et õpilane võib olla tarvitanud narkootilist ainet.
24% pöörduks narkokahtluse korral esmalt sotsiaalpedagoogi poole, kuid lisaks mainiti ka juhtkonda ja lapsevanemaid.

Kõik vastanud õpetajad leidsid, et antud valdkonnas on vaja täiendavat koolitust ja teadlikkuse tõstmist.

Lisaks praktilistele oskustele uuriti ka õpetajate arusaama sõltuvuse olemusest. Enamus vastanutest pidas narkosõltuvust krooniliseks haiguseks ja tõi välja, et sõltuvusprobleemid süvenevad sageli siis, kui neile ei reageerita piisavalt vara.

Viheri töö toob esile, et koolid vajavad senisest süsteemsemat ja ajakohasemat lähenemist narkootikumide ennetusele. Õpetajatel on huvi ja motivatsioon, kuid selleks, et nad saaksid oma rolli täita, on vaja tuge ja teadmisi, mis võimaldavad märgata riskikäitumist varakult ning tegutseda tõhusalt.