Narkoabi.ee asutaja: sõltlased vajaksid pigem sundravi kui vangipanekut

Eesti Ekspress avaldas hiljuti loo teismelisest (Loe siit), kes suri narkootikumide üledoosi tagajärjel. Lugu levis kulutulena. Ema valus tunnistus „Mul ei ole kellegi poole pöörduda. Ma ei hakka ju perearstile helistama“ ei ole üksikjuhtum.

See on reaalsus sadadele, tegelikult tuhandetele peredele Eestis. Igal aastal jõuab avalikkuseni vähemalt üks selline lugu, aga varju jääb see, et neid lugusid on tegelikult palju rohkem. Küsimus ei ole enam selles, kas meil on probleem, vaid selles, kas meil on tahet ja julgust süsteemi päriselt muuta.

Narkoturg ei maga

Eesti on aastaid Euroopa uimastisurmade tipus. Viimase nelja aasta jooksul on üledoosi tagajärjel surnud üle 300 inimese. Ma usun, et suur osa neist võiks täna elada, kui riik oleks juba aastaid tagasi muutnud oma suhtumist ja loonud toimiva õigeaegse abisüsteemi.

Meie seas on rohkem sõltlasi, kui me endale tunnistada tahame. Telegram, Signal, DarkWeb (pimeveeb), milles tuhanded botid ja „operaatorid“, kelle kaudu saab tellida kõiksugu narkootilisi aineid. Peaaegu igal linnal on erinevad grupid, sadadest kuni tuhandete liikmeteni. Nõudlus on suur ja Eesti turule tungivad ka Läti narkovõrgustikud, sest siin liigub plata. Politsei- ja piirivalveamet teeb head tööd, aga narkoturg toimib oma valemi järgi: kui üks grupp maha võetakse, on selle menetluse käigus tekkinud juba kolm uut juurde.

Narkosõda ei saa käia ainult politsei õlgadel. Kui tervise-, sotsiaal-, haridus- ja õiguskaitsesüsteemid töötavad eraldi silodes, kulutame energiat tagajärgedele, mitte põhjustele. Mida vähem on sõltlasi, seda vähem oleks ka neid gruppe. Eesti jääb paratamatult transiitriigiks, ent kui kodune narkoturg ei toida enam kohaliku ega välist organiseeritud narkokuritegevust, avaneb politseil võimalus keskenduda sihitumalt just nendele transiitvõrgustikele, kes organiseerivad üüratuid koguseid Eesti kaudu.

Sõltuvus on tugevam kui inimene

Sõltuvus on haigus, mis muudab aju toimimist. See kahjustab otsustusvõimet, impulsikontrolli ja eneseregulatsiooni. Sõltlasel võib ühes päevas olla mitu motivatsioonipuhangut muutumiseks, aga suuremal osal neist puudub võime see soov teoks teha. Kui süsteem ootab, et nad ise valmis oleksid, kaotame me kõige haavatavamad.

Pole saladus, et sõltuvusravi järjekorrad on pikad. Kui inimene peab ootama kaks või kolm kuud, et üldse ravi saada, siis on suur tõenäosus, et ta ei jõuagi sinna kunagi kohale. Ja isegi kui jõuab, on tänased raviosakonnad enamasti avatud, kust võib lahkuda ka keset võõrutust. Mõne tunni või päeva jooksul võib juhtuda tagasilangus ja kuna sõltuvus on tugevam kui inimene, minnakse suure tõenäosusega uue doosi järgi või tellitakse otse sõltuvusravikeskusesse. Tartus pidid diilerid isegi käima sõltuvusravikeskuse hoone ümber ravilolijaid ahvatlemas kui ka nö „abistamas“.

Vabadusel põhinev ravi eeldab, et inimene suudab teha järjekindlaid otsuseid, aga tugeva sõltuvuse ajal see võime puudub. Neile on vaja turvalist ja kontrollitud keskkonda, kus eluohtlik olukord stabiliseeritakse ning tekiks üldse võimalus taastumist alustada ja kaineks saada.

Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi kui võimalus?

Tõsise sõltuvuse korral võib inimene vajada ravi ka siis, kui ta seda ise ei soovi või ei suuda tahta. Seadus võimaldab sellises olukorras sekkuda, kuid praktikas kasutatakse seda harva. Erandeid on vähe, näiteks juhul, kui sõltlane on rase või kui arst taotleb kohtult tahtest olenematu abi kohaldamist vahetu ohu tõttu.

Kuid mida täpselt tähendab „vahetu oht“ ja kuidas seda tuleks tõlgendada? Loogiliselt on ju selge, et raskes narkosõltuvuses inimene kujutab nii iseendale kui ka ümbritsevatele pidevat ohtu: psühhootilised episoodid, suitsiidne või kriminaalne käitumine ning igapäevane surma varjus elamine. Piisab vaid ühest tavapärasest kangemast doosist või võltsitud ravimist, et lõpp saabuks ootamatult.

Teadus sundravi valdkonnas on mitmetahuline. Osa uuringuid näitab, et sundravi ei pruugi anda paremaid pikaajalisi tulemusi võrreldes vabatahtliku raviga. Lisaks suureneb pärast sundravi ka üledoosirisk, sest ravi ajal väheneb organismi tolerants. Samas on üha rohkem Ameerika Ühendriikide osariike kehtestanud seadusi, mis lubavad noorte sundhospitaliseerimist ainete tarvitamise tõttu vanemate või ametivõimude taotluse alusel.

Minu eesmärk ei ole propageerida tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi laialdast rakendamist, kuid peaksime julgema seda kasutada olukordades, kus see on elupäästev ja vältimatu. Samuti siis, kui abivajaja ei ole kordagi kaineks saanud või kui kõik muud ravivõimalused on ammendunud.

Näiteks võib sõltlane küll jõuda ravile, kuid aine järele tung on niivõrd tugev, et ta lahkub sealt uue doosi otsingule. Kui sõltlane libastub sõltuvusravikeskuses, katkestatakse tema ravi, mis on kahjuks tänane reaalsus. Lõplik lahendus ei saa olla ka see, et üks sõltuvus asendatakse teisega, näiteks oksükodoon metadooniga.

Kas Eesti võiks ja peaks seda tahtest olenematu abi võimalust rohkem rakendama? Kindlasti on see parem variant kui vanglas karistust kanda. Kolm kuni neli kainestamise nädalat oleks piisav seisundi stabiliseerimiseks ning annaks inimesele võimaluse teha selge peaga otsus, kuidas oma elu edasi elada.

Samal ajal peaks riik mõtlema ka sellele, kuidas toetada sõltlase taasühiskonnastamist. Inimene, kes on olnud aastaid tänaval, kaotanud töö, kodu, suhted ja eneseväärikuse, ei saa „lihtsalt“ normaalsesse ellu naasta – ta vajab tuge, stabiilset keskkonda, tööd ja elukohta. Kui see tugi puudub, on tagasilangus vaid aja küsimus.

Karistuspoliitika vale sihtmärk

Eesti narkopoliitika aastani 2030 valge raamat seab eesmärgid, mis on ambitsioonikad ja vajalikud: „narkootikumide tarvitajad Eestis saavad igakülgset vajalikku abi“ ja „karistuste asemel eelistatakse abiteenuseid“. Paraku on tänane reaalsus see, et sõltlane võib sattuda trellide taha lihtsalt seetõttu, et ta vahendab narkootikume oma järgmise doosi hankimiseks.

Kehtiva seaduse järgi loetakse väikeses koguses narkootikumide üleandmist või suures koguses käitlemist kuriteoks. Suur kogus tähendab, et ainet piisab vähemalt kümnele inimesele.

See, kes on ise sõltuvuse küüsis, ei ole enamasti narkokuningas – ta on haige ja abi vajav inimene. Tema koht ei ole vanglas, vaid raviasutuses. Politsei ressurss peab olema suunatud eelkõige nende tabamisele, kes organiseerivad suurtes kogustes narkootikume, rikastuvad teiste tervise arvelt ja süvendavad üldist narkoahvatlust. Võib-olla tasuks kaaluda ka suure koguse piirarvu muutmist.

Tundub, et kõige tõhusam „motivatsiooniprogramm“ on see, kui sõltlane saab kriminaalkaristuse, kuid vangistuse asemel kohaldatakse talle käitumiskontrolli nõuded, mille käigus peab regulaarselt testimas käima ja kriminaalhooldajale aru andma. Jah, see võib toimida, kuid miks peab inimene abi saamiseks kõigepealt süsteemi põhja kukkuma? Selline lähenemine tähendab, et sekkume alles siis, kui kahju on juba tehtud nii inimesele endale kui ka ühiskonnale.

Politsei on teinud tänaseks märkimisväärselt samme õiges suunas, järgides hea samariitlase põhimõtet, see tähendab, et abivajajat või abikutsujat ei karistata tarvitamise pärast. Lisaks on vähenenud narkomenetlused, mis näitab, et politsei keskendub aina rohkem turgu mõjutavatele kurjategijatele.

Eesti sõltuvusprobleemide lahendamiseks on vaja süsteemset ja julget muutust, mis ei piirdu ainult politsei tööga, vaid hõlmab ka tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteemi tihedat koostööd. Abi peab olema kiire, kättesaadav ja turvalises kontrollitud keskkonnas, kus inimene saab kainestuda ning taastuda. Vajaduse korral võiks kaaluda tahtest olenematu ravi rakendamist, kui see päästab elu ja annab võimaluse kainelt otsuseid edaspidiselt langetada.

Karistuste asemel tuleb keskenduda ravile ja ennetusele, suunates kriminaalvastutuse eelkõige suurematele narkovõrgustikele. Iga kaotatud elu on märk sellest, et praegune lähenemine ei tööta. Küsimus ei ole enam probleemi olemasolus, vaid meie valmisolekus süsteemi päriselt muuta.

Autor on Tartu Ülikooli magistrant õppekaval „Muutuste juhtimine ühiskonnas“ 

Allikas: https://epl.delfi.ee/artikkel/120396751/narkoabiee-asutaja-soltlased-vajaksid-pigem-sundravi-kui-vangipanekut